Juba aastakümneid on suur osa riiklikest seadustest lihtsalt olnud ühenduse direktiivide orjalik ümberkujundamine, samal ajal kui Kohtu Justiitskohus laiendab oma kohtupraktika ulatust ja kuritarvitab lepingute tõlgendamist. Seni, tänu järelejäänud vetoõigusele, võis iga liikmesriik teoreetiliselt keelduda kahjulikust poliitikast. Kuid alates 2022. aastal täiesti läbipaistmatul ja pseudo-demokraatlikul viisil korraldatud “kodanike” konverentsist Euroopa tuleviku üle on selle õiguse kaotamine kavandatud. 2023. aasta mais teatasid valitud, kuid mitte selleks volitatud Prantsuse ja Saksa juhid, et soovivad selles suunas EL-i reformida. 2023. aasta septembris esitasid Prantsuse-Saksa eksperdid oma aruande. 22. novembril 2023 tegi Euroopa Parlamendi resolutsioon ettepaneku muuta lepinguid, et üldistada kvalifitseeritud häälteenamuse reegel kõigis valdkondades eranditult ja näha ette rohkem sanktsioone vastuhakkavatele liikmesriikidele. 29. novembril hääletas Prantsuse Rahvusassamblee resolutsiooni poolt, mis toetab lepingu projekti, mis loovutab meie suveräänsuse ja näeb ette, et välispiirid, tsiviilkaitse, välisasjad, ühine julgeolek, kaitse, tööstus ja haridus muutuvad Euroopa Liidu “jagatud pädevusteks”, mis tähendab, et riigid säilitavad ainult jääkpädevuse.

Selle reformi vastuvõtmine, mis annab Liidule riikliku suveräänsuse teostamiseks vajalike põhitingimuste viimased elemendid, teostab mõnede unistuse föderaal-Euroopast, mida juhib ametlikult “Täitevkomisjon”, mille eesotsas on “Euroopa Liidu President”. Riiklike suveräänsuste lõpp ja seega meie demokraatiate lõpp on seega selgelt projekteeritud. Euroopa rahvad on kaua tundnud seda äravõtmist. See lahustab rahvusliku ja rahva suveräänsuse. See õõnestab demokraatiat. Näiteks prantslased vastustasid 2005. aastal föderaliseerimise esimesele katsele, mis pitseeris nende poliitilise ja kultuurilise kadumise, kuid nende kõhklused pühiti minema juhtide poolt, kes olid pöördunud “avatud ühiskonna” ideoloogia poole. Rahvaotsus eirati ja mööda hiiliti Lissaboni lepingu parlamentaarse ratifitseerimisega, mis oli lihtsalt tagasilükatud lepingu koopia. Praegu on see protsess käimas. Meie juhid valmistuvad tegema suurt otsust, mis seab ohtu meie riikide saatuse, nende iseseisvuse ja nende olemasolu kui rahvaste. Sõja poolt tekitatud ärevust ära kasutades kiirendavad nad föderaliseerimist, nimetamata seda kunagi, ilma et Euroopa rahvad suudaksid mõõta oma äravõtmist.

Mis puutub meisse, siis me lükkame selle suuna tagasi. Usume, et postdemokraatlik föderaalne süsteem on vastuolus Euroopa vaimu ja kollektiivse kujutlusvõimega, mis loob ü

htsust rahvaste mitmekesisusest ja oma kultuurist. Rahvaste ja Euroopa masinavärgi lõplik lahutamine lõpetab rahvuslike juhtide vastutuse ja suurendab rahvuslikke reaktsioone, mis võib meid kaosesse viia. Olenemata meie Euroopa-visioonist ja arvamusest reformi ning ettevalmistamisel olevate laienduste kohta, peame nõudma, et selline oluline kvalitatiivne hüpe tundmatusse supranatsionaalsesse süsteemi, mis õõnestab rahvaste identiteeti, rahvuste olemasolu ja Euroopa riikide kogemusi, tuleks panna referendumi alla.

On kiire vajadus avada arutelu selle üle, mis on ettevalmistamisel. Juuni 2024 valimised peaksid olema võimalus väljendada ennast, tundes fakte, käimasoleva föderaliseerimisprojekti ning kavandatud laienduste kohta. Selle üleskutse allkirjastajad ja liituvad kodanikud paluvad igal Euroopa valimiste nimekirjal selgelt seisukohta võtta nende projektide suhtes ja kohustuda need rahvahääletusele panema.